Õpetajate päev...

...ehk kuidas sai minust õpetaja...

Olen juba pikemat aega tahtnud siia midagi kirjutada aga kuidagi ei jõua... nii tegemisi täis on päevad, liigpalju muljeid, raske on leida aega ja sõnu et oma kiirukäärulist elu kirja panna...
Lõpuks olen leidnud iseenda, oma kutsumuse, oma unistuse...
Juba kuu aega seisan kolmel päeval nädalas tosina teismelise ees ja püüan neis tekitada... motivatsiooni... just nii ma kuskilt hiljaaegu lugesin... just see pidi õpetaja ülesanne olema... tekitada õpilastes huvi selle kireva-mõistmatu maailma vastu...
Aastaid tagasi "maadlesin" tütre käsitöö õpetajaga, tema kivinenud arusaamadega ja lubasin endale seda maailma muutma hakata... Sõprade ergutusel astusin ülikooli käsitööd ja kodundust õppima; huvi puidu ja metalli vastu viis mind läbi raskuste töö ja tehnoloogiaõpetuseni ning sellest sügisest olengi oma kodukoha kooli töö, tehnoloogia ja kunstiõpetuse ÕPETAJA...
Nii kummaline, kuidas elu on tasapisi vorminud nii, et kui ühel päeval keset muusikat ja surisevaid tööpinke poistele näpunäiteid jagasin... tajusin, et just see on see mida ma teha tahan...
Nagu oleks terve elu nende vahvate laste keskel olnud...
Kartus uue olukorra ees hakkab tasapisi taanduma. Esimesel nädalal olin küll väga läbi peale koolipäeva... mitu tundi rüblikuid kantseldada, teismelistele poistele korda ja reegleid kehtestada...
"Äh, tuleb mingi tädi ja hakkab kaagutama..."
Aga...
Mulle tundub, et oleme leidnud ühise keele...
Suur abi on toetavatest kolleegidest, ühe väikese kooli super!!! sisekliimast ja muidugi kohalikust kogukonnast! Nii mõnegi lapsevanemaga on kunagi koos koolis käidud, nii mõnigi on juba mitmendat põlve peretuttav jne...
AGA MA OLEN ÕNNELIK!!!

Üks pildimeenutus suvest: Kärdlas meestega saagimas...