25.6.12

...õpetaja Monika...

Märkamatult on saanud õppeaasta koolis läbi ja nüüd naudin pikka pedagoogipuhkust... Peale kaheaastast meeletut rabelemist on see tõeline puhkus... Saan pisutki end kodule, perele ja endale pühendada!
Aga koolis on vahva... Lastega on tore ja imelik, et ma seda kunagi varem ei märganud. Iga asi omal ajal... Aeg ajalt vaatan tagasi möödanikule ja mõtlen, kui väikesed asjad on mind juhtinud eluteel... Mõni toetav sõna, mõni kütkestav kogemus; aga ka valusad kukkumised-kaotused... Ma olen uhke enda üle!!! Uhke ja õnnelik... seda mõistavad vähesed...
Kogu kevad on lennanud linnutiivul ja jäänud vaid võrratud mälestused... ja nagu minul kombeks, suudan ka suve ära organiseerida enne, kui see kättegi on jõudnud ;) ...
Mõned jäädvustatud kaadrid:
" Noore" õpetajana pöörasin koolielu vist pahupidi... minu arusaamad ja metoodika on vist "väljaspool kriitikat". Võimalus anda nii kunstiõpetust kui tööõpetust ning väga hea koostöö  teiste õpetajatega  lõid aluse õpetada kõike väga loovalt, lõimides erinevaid aineid, õpetades lapsi maailma pisut teisiti nägema...
Muidugi ma olin kiuslik ;) ...
Tunde ära ei jätnud, nõudsin korrektset teostust, vanemad õpilased panin referaate ja projekte kirjutama, ning nooremaid tööõpetuses kontrolltöid kirjutama... Kui alguses arvati, et teen nalja, siis ma polnud ka halbade hinnetega kitsi... Tüdrukud panin puurima/saagima ja lubasin poistele kunagi heegeldamist õpetada ;)

2.5.12

Postiküpseks saanud teod.

Suur kangakudumine...
 
Suur lapitöö...
 
Bent Illumi meistriklass... 
 
CNC + lapimuinasjutt = kingitus väikesele preilile...

...ja minu maailm...



8.1.12

Pilk seljataha ehk... kunst on lahe...







Üks vaba hetk...


Peale järjekordset sessi ja enne tegusat uut veerandit tahaks nagu midagi ka siia kirjutada...
Meeletu aasta jäi seljataha... heas mõttes pöörane...



Suur samm helge tuleviku suunas...



...eneseleidmine...



Hirmus, kui inimene jõuab äratundmiseni alles "kuldses keskeas" aga parem hilja kui mitte kunagi... Ma olen tänulik nendele inimestele, kelle abiga olen ma jõudnud sinnamaani kus ma olen.


Kui aasta tagasi vaimustusin ma tehnoloogiaõpingutest ja nö. "poiste maailmast" siis sellel sügisel andis elu mulle suurepärase võimaluse oma unistusi ja nägemust ka ellu viia. Ühtäkki olin saanud ma lisaks oma neljale võsukesele 50+ last... Väike maakool oma õhustikuga lummas mind. Kõik lapsed, eranditult!!! said minu jaoks nii armsateks, et raskused ja õpetajaoskuste puudumine ei olnud enam takistuseks... Muidugi ei puudunud ka minu tundidest "väikesed väänikud ja parajad patskaagid" aga... see ju käib kõik asja juurde!!!



Ja kui ma veerandi lõpus palusin kõigil õpilastel oma mõtted anonüümselt paberile panna, siis... kas nad ei julgenud või tõesti olen õigel teel, aga ei ühtki kurja kriitikat!!!



Ja kui ühele paberile oli kirjutatud vaid üksainus, kuid minu jaoks nii oluline lause:"Olen õppinud, et kunst on lahe!", sain aru, et olen tabanud nö "naelapea pihta".
Me ei saa nõuda annet aga kunsti nägema ja hindama saame õpetada!
Samuti saab õpetada põhitõdesid, sest kunstis kehtivad reeglid... need on ju õpitavad...
Ja tehnoloogia tunnis õpetavad poisid mind samapalju kui mina neid... ;)
(Pilt siis õpilaste tööde hindamiselt)
Muidugi olen olnud usin üliõpilane ka läinud aastal... st. et jäänud vaid 4 kohustuslikku ainet+ diplomitöö... ja kui uskuda horoskoopi siis äkki õnnestub sellel aastal ka esimene kraad kätte saada...





LinkWithin

Blog Widget by LinkWithin