...ehk Katt kirjutab ju nii hästi ;-)...või kuidas???
Ise ja koos
Fotod: Avituse käsitöötoaprojekti vedaja Anne-Ly RõukTaimedest inimesteni
Aasta tagasi artiklis „Talvenauding taimedest” kirjutasin ravimtaimede korjamisest ja kuivatamisest ning kuidas ise varutud taimed on mitmel põhjusel paremad, mõnusamad ja nauditavamad kui poepakitee. Kui eelmisel aastal avastasin ise ja endale tegemise rõõmu, siis nüüd on lisaks tulnud koostegemisrõõm ja lihtsalt tegemismõnust tegemise rõõm.
Möödunud kevadel sattusin Arengu Keskuse Avitus emade stressirühma ja läinud aasta oktoobrist teeme koos teiste toredate ja tublide naistega seal lisaks emade ja tulevaste emade tugirühma. Kahe rühma erinevuse võtab minu jaoks kõige paremini kokku lause „Kui stressirühmas ennetame depressiooni, siis tugirühmas ennetame stressi,” ehk emade ja tulevaste emade tugirühma idee on võimaldada emade omavahelist suhtlemist, kogemuste vahetamist, üksteise nõustamist ja aitamist kõikvõimalikel praktilistel igapäevateemadel. Ühelt poolt annab see osalejatele võimaluse saada abi, kui igapäevaelulained üle pea löövad, teiselt poolt rõõmu ise millegi ärategemisest ja kellegi aitamisest. Keegi ütles kunagi väga kenasti, et tugirühm … see on ju nendele, kes hakkama ei saa! Jah, see on nendele, kes julgevad aeg-ajalt tunnistada, et neil ühe või teise asjaga oleks kellegagi koos toredam hakkama saada kui üksi ja kes omakorda leiavad rõõmu teinekord teiste aitamisest millegagi hakkamasaamisel.
Rühma tegemine läks nii, et augustis mõtlesime välja, et teeks lisaks stressirühmale teise emade rühma ning septembris otsustasime oktoobrist alustada. Septembri jooksul pidasime stressirühma emmedega kartulivõtu- ja kreegikorjamistalguid, keetsime koos peedisuppi ja õunamoosi ning selle kõrval ja käigus koostasime kuulutusi ja kirjutasime Hasartmängumaksu nõukogule rahastamistaotlust. Septembri lõpus tutvustasime oma üritust messil „Laps ja pere”, oktoobrist läkski rühm käima ja oktoobri lõpus tuli Hasartmängumaksu nõukogu otsus meid vastavalt kirjutatud projektile novembrist jaanuarini rahastada. Kogu eelnev tegevus toimus kõigi osaliste jaoks täiesti tasuta ja vabatahtlikult, kõik sai tehtud ning oli vähemalt minu jaoks hulga toredam kui kõik varasemad raha eest töötamise kogemused.
Rahastamistaotluse väljatrükkimisel ja allkirjastamisel vaatasime üksteisele otsa, hingasime sügavalt sisse ja kinnitasime, et kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et me ei saa rahastust, ja sellega me oleme ju ometi kogu aeg arvestanud.
Kohustustest võimalusteni
Meie emaderühmade teisipäeva- ja kolmapäevahommikustest kohtumistest hulga olulisemgi tundub mulle see, mis nende kohtumiste vahel ja ümber toimub. Kunagi suve alguses sattusin vabatahtliku lapsekandmisnõustajana ühe toreda maanaise juurde, kes tasus nõustamise eest meepurgiga. Järgmiseks sattusin tema juurde appi mett vurritama. Lisaks endavurritatud meele sain palju uusi teadmisi ja kogemusi meetegemise köögipoolest, mida sama hästi võiks koolituseks nimetada. Tasuta, kusjuures. See pole justkui kuidagi Avitusega seotud ja tol hetkel ei olnudki, aga sügisel tegime Avituse emmedega tema juures kartulivõtutalgud ja detsembris tuli ta meile tugirühma villateki tegemist näitama-õpetama. Need kartulivõtutalgud olid minu jaoks üks toredamaid sügise üritusi – mõnus päikeseline septembrialgusepäev pisikesel kartulipõllulapil nelja naise ja nelja lapsega. Kartuleid võtsime täpselt nii palju, kui jaksasime ja vi itsisime, perenaine vaaritas süüa, jagas mett ja kiitis abilisi.
Siinkohal tuleb meelde kevadine Riigimetsa Majandamise Keskuse metsaistutusüritus, kuhu algul plaanisin korralikult lasteta minna, siis aga selgus, et registreerunuid on vähe.
Organiseerisin käigupealt kaasa lapsega sõbranna, kes võttis omakorda kaasa veel ühe lapsega sõbranna. Siis kujunesid asjad nii, et kaasa tuli ka minu laps, nii et lõpuks oli meid metsas kokku kuus naist ja kolm last. Mõnus päikeseline kevadpäev metsaõhu, kolmesaja männitaime, istutavate emmede ja kännulistuvate põnnidega. Kuigi kõik paarid oma saja taimega hakkama ei saanud, pakuti pärast ikkagi teed ja saia ning suur metsaülemus tuli isiklikult meid vaatama ja tänama – imeloomi, kes lastega metsa tulid ja lausa midagi istutasid ka. Ei olnud jälle nagu üldse Avitusega seotud üritus, ainult et see minu poolt kaasavärvatud sõbranna oli seesama, kellega me nüüd koos Avituses rühma veame …
Lisaks kõikidele eelkirjeldatud asjadele-tegemistele sai koos erinevate toredate inimestega lehti riisuda, hapukapsast teha, kõrvitsat keeta jne. Ja see ei ole ainult mingi koduste emade omavahelise sotsialiseerumise vorm, mis normaalseid tööinimesi kuidagi ei puuduta. Näiteks leheriisumistalgud toimusid meil koos Avituse depressioonirühma liikmetega, kes koos värskes õhus liigutamist ka väga heaks ja suisa teraapiliseks tegevuseks pidasid.
Tarbimisest tegemiseni
Olen vähehaaval üritanud Avituses erinevate projektide ja tegemiste käigus realiseerida ka oma isiklikku ökokiiksu. Leheriisumisteenuse ostmise asemel võib talgud korraldada. Tee ja teetegemisteenuse ostmise asemel võivad rühmaliikmed vabatahtlikkuse alusel teetaimi tuua ja keeta. Asjade prügikasti või ka Uuskasutuskeskusse viimise asemel võib vaadata, ehk oskaks lähemas suhtlusringis keegi nende kasutamisest rõõmu tunda. Kasutatud asjadele võib leida miljon erinevat kasutusvõimalust lisaks nende esialgsele funktsioonile ning pühapäevahommikuti telekavaatamise asemel võib käia ühiselt loomas-meisterdamas. Vahvate meisterduste loomiseks võib aga enda ümber loominguliselt ringi vaadata käsitööpoodi meisterdamismaterjali järele tormamise asemel.
Juuresolevatel piltidel on Avituse käsitöötoas kättesattunud materjalidest meisterdatud jõulukaunistusi ja meie käsitööprojektivedaja loodud jõulukalender. Kõikide taskute päritolu mina ei tea, aga sädelev kangas kalendriservas pärineb ühest kandmiseks sobimatust kleidist, mida mina kasutasin kalendritegija sünnipäevakingituse pakkematerjaliks ning tema omakorda edasi jõulukalendri meisterdamisel. Südame teeb soojaks, kui näen kuskil mõnd enda käest läbi käinud ja meelde jäänud asja uue elu saanuna vanas või uues funktsioonis.
Selle artikli kirjutamise ajal olin külas lumises Lõuna-Eestis vanadel headel sõpradel, kelle juures sain lüüa kaasa küttematerjali tegemisel-ladustamisel. Taas sain kogeda, et lastega kelgutamine oli küll tore, aga veel võrratult palju toredam ja mõnusam oli koos viieaastase pojaga aidata halumasinale pindude etteandmisel ja riidaladumisel. Füüsiline koormus (näiteks jõusaali asemel), mõnus soe olemine (kelgu peal külmetamise asemel), hea seltskond (üksi metsas uitamise asemel), üksteisesse hooliv ja tähelepanelik suhtumine (kollektiivselt teleka põrnitsemise asemel), värske õhk ja päikesepaiste (parimalt konditsioneeritud treeningsaali asemel) jne. Miks p eaks selle asemel raha eest rekreatsiooniteenust tarbima või pikki pimedaid õhtuid ostureisidega sisustama?
*Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.
Arengu Keskuses Avitus Tallinnas Kadaka tee 141 tegutsevad emade ja tulevaste emade tugirühm, emade stressirühm, depressioonirühm ja lähisuhte sõltuvuse teraapiarühm. Info www.avitus.ee link Rühmatöö.
Emade ja tulevaste emade tugirühma tegemistest, loovustubadest ja muudest ettevõtmistest pikemalt blogis http://arengukeskusavitus.blogspot.com.
