23.9.08

Rõõmupisarate päev...


e. kuidas ma 7. kuuga autojuhiks sain...

Kõigepealt soovige mulle õnne!!!
Eile oli siis see suur päev mil ma jõudsin pooleaastapikkuste jõupingutustega finišisse...st. et toimus ARK-is sõidueksam...mille ma edukalt sooritasin ;) .
See tohutu logistika ja ajude gümnastika, iganädalane linnas tilpnemine, lastehoiuprobleemid ja müstilised rahalised väljaminekud...
Viimased nädalad olid päris närvesöövad...kui keegi tuttav juhtus mind nägema, vangutas ainult murelikult pead...
Ei saa ju elu positiivselt võtta kui igal sõidutunnil vähemalt korra õpetaja suust pidin kuulma et "sellega oleksid eksamilt läbi kukkunud" või et "siin kohas kukutakse sageli eksamil läbi"...
Ja kui palju ma pidin kuulma tuttavate aastatepikkusest kooliskäimisest ,kümnetest tuhandetest...
Ja see hull pealinnaliiklus...krrrrrrrrr...
Olin juba eile hommikuks psühholoogiliselt selline "kapsas" valmis et...
Aga joo siis need kümned pöidlahoidjad-heasoovijad ja kõrgema võimu armulikus oli sel ajahetkel nii määrav, et lihtsalt teisiti ei saanudki minna...(läbipõrumise korral mul edaspidine programm puudus täielikult-olin nii moraalselt kui ka materjaalselt pankroti äärel)...
Kui eksamineerija lõpuks peale sõitu minu enesetunnet küsis siis värisesin kui haavaleht...
Ja siis need ajaloolised sõnad:" eksam on sooritatud"!!!
Ja siis vallandus minus kogu nende kuude pinge, ma ei suutnud muud kui peitsin näo kätesse ja puhkesin nutma-rõõmust muidugi...Oleks tahtnud seda onukest kallistada või vähemalt auto ümber ühe indiaani sõjatantsu maha vehkida...
KAS TE TEATE MIDA SEE MINU JAOKS TÄHENDAB?!...
See mõte vasardas mul peas pärast tükk aega...

Tegelikult oli see korralik meeskonna töö...see minu autokool, sest neid kes kuidagiviisi mind sellel ettevõtmisel õpetasid-toetasid oli üsnagi palju...
Seega suured tänud oma sõiduõpetajatele Toivole,Gunnarile,Toomasele, teooriaõpetaja Kätlinile,kogu Plekk-Liisu perele,lapsehoidjatele (Katrinile,Anule,Jannele jt.), isale ,ämmale ja tema elukaaslasele,mu tublidele lastele ja muidugi ka abikaasale, kes oli toeks nii lastekantseldamisel kui materjaalses mõttes ja kes lõppudelõpuks ju naisele auto ostis!!!

2 comments:

Lucy said...

Ahm kui tore uudis! Palju õnne sulle, küll mina tean, kui raskena kõik see tundus. :)

monika said...

Tänud Lucy...Tundus jah see mingil ajahetkel ületamatu raskusena....

LinkWithin

Blog Widget by LinkWithin