Suur projekt... ja palju uusi sõpru...

Peaaegu aastakese pole olnud mahti siia kirjutada, kuigi olen ikka aegajalt üritanud hoogu võtta...

Kui kunagi kurtsin peataolekut ja kohakaotust, siis sellist virr-varri, mis mind peale õndsat suvepuhkust ees ootas, poleks uneski näha osanud...
Uued töökohad/ uued väljakutsed... palju uusi suuri ja väikeseid sõpru ja ääretult kiire elutempo, nii kiire, et tegemist "rajal püsimisega"... ;)

Läinud nädalal sai üks suur projekt punkti... peaaegu, sest ühe õppetöökoja rajamine on sama mis "Tallinna ehitamine" aga pidulik avamine ning tänukõned toimusid neljapäeval kogu koolipere ja kogukonna esindajate osalusel.

Kõigepealt oli siis olukord selline ...

...ja siis saabusid usinad meistrimehed ;) ... TUBLI JA TÖÖKAS NOORSUGU!

... ja lõpuks oli selline...

...ja lõpuks toimus tordiga pidu...

... minu armsad "lapsed"... :(

Üks väike kollaaž kevadel toimunud näitusest...

 

Lapsed on tublid... andekad ja ............

Kurb mõelda, meie teed viivad lahku aga ma tahaks väga uskuda... et

... kõige taga ei ole ei midagi rohkemat kui lihtsalt ühe väikese kooli püsimajäämismured haridusreformituultes ja materjaalselt kalkuleeritud otsused...

.....................................

ja veel... sai ühele suurele projektile kaastööd tehtud...

 Minu omad siis siin:

Algus poolteist aastat tagasi KUMU-s...

... ja lõpp 2. juunil Pikval.

Minu juhendaja Tiia Artla, projektijuht Anu Rajamäe ja kabeli varahoidja Salme Söönurm.

Sellega sai läbi üks periood mu elus, mille tulemusena olen omandanud ka oma esimese kraadi...

"AluMaster project"

Läinud aasta lõpus sai teoks koostöö firmaga AluMaster.

Seoses tüüpilise materjalipuudusega tehnoloogiatundides ja oskusega - leida üleloomulikke võimalusi materjali hankimiseks... sai tutvuste kaudu hulk alumiinium-profiilide jääke kooli taritud. Ikka selle mõttega, et poisid-tüdrukud peale vineerisaagimise ikka muid materjale ka tundma õpiksid...

Lahkudes viskas üks ülemustest nalja... et vastutasuks tahaks reklaamkingituse prototüüpi...

Võttes sõnasabast... saigi II veerandi nn. metallitöötlemise osa sisustatud.

Oi kui raske, on põlveotsas ja poiste kiuste kõiksugu muid materjale rakendusse viia...

Tulemus aga oli vahva ja tublimaid premeeris firma väikese rahalise auhinnaga ning kõiki osalejaid, kelle tööd lähtusid "reklaamkingituse ideest" šokolaadiga.

Hulk multifunktsionaalseid "topse-karpe"

I koht Rando Vilbiks - kõige noorem ja ja usinam.

 II koht Johan Tamm - kõige lihtsam ja originaalsem lahendus.

 III koht Hendrik Kalme - kõige korrektsem viimistlus.

 David Frederik Erlich

 Hillo Mätlik

 Randar Vilbiks

 Elvo Hansen

 Peeter Enrik Liiv

 Rait Lember

 Aleks Nasilnikov

 

Risto Roosipuu

OLEKS SELLISEID FIRMASID, KES RAATSIKSID OMA NÖ. PRÜGIKASTI SISU JÄRELTULEVATE PÕLVEDE HARIMISEKS OHVERDADA AINULT ROHKEM!!!

...õpetaja Monika...

Märkamatult on saanud õppeaasta koolis läbi ja nüüd naudin pikka pedagoogipuhkust... Peale kaheaastast meeletut rabelemist on see tõeline puhkus... Saan pisutki end kodule, perele ja endale pühendada!
Aga koolis on vahva... Lastega on tore ja imelik, et ma seda kunagi varem ei märganud. Iga asi omal ajal... Aeg ajalt vaatan tagasi möödanikule ja mõtlen, kui väikesed asjad on mind juhtinud eluteel... Mõni toetav sõna, mõni kütkestav kogemus; aga ka valusad kukkumised-kaotused... Ma olen uhke enda üle!!! Uhke ja õnnelik... seda mõistavad vähesed...
Kogu kevad on lennanud linnutiivul ja jäänud vaid võrratud mälestused... ja nagu minul kombeks, suudan ka suve ära organiseerida enne, kui see kättegi on jõudnud ;) ...
Mõned jäädvustatud kaadrid:

" Noore" õpetajana pöörasin koolielu vist pahupidi... minu arusaamad ja metoodika on vist "väljaspool kriitikat". Võimalus anda nii kunstiõpetust kui tööõpetust ning väga hea koostöö  teiste õpetajatega  lõid aluse õpetada kõike väga loovalt, lõimides erinevaid aineid, õpetades lapsi maailma pisut teisiti nägema...

Muidugi ma olin kiuslik ;) ...

Tunde ära ei jätnud, nõudsin korrektset teostust, vanemad õpilased panin referaate ja projekte kirjutama, ning nooremaid tööõpetuses kontrolltöid kirjutama... Kui alguses arvati, et teen nalja, siis ma polnud ka halbade hinnetega kitsi... Tüdrukud panin puurima/saagima ja lubasin poistele kunagi heegeldamist õpetada ;)

Postiküpseks saanud teod.

Suur kangakudumine...

 

Suur lapitöö...

 

Bent Illumi meistriklass... 

 

CNC + lapimuinasjutt = kingitus väikesele preilile...

...ja minu maailm...

Pilk seljataha ehk... kunst on lahe...

Üks vaba hetk...


Peale järjekordset sessi ja enne tegusat uut veerandit tahaks nagu midagi ka siia kirjutada...
Meeletu aasta jäi seljataha... heas mõttes pöörane...

Suur samm helge tuleviku suunas...

...eneseleidmine...

Hirmus, kui inimene jõuab äratundmiseni alles "kuldses keskeas" aga parem hilja kui mitte kunagi... Ma olen tänulik nendele inimestele, kelle abiga olen ma jõudnud sinnamaani kus ma olen.

Kui aasta tagasi vaimustusin ma tehnoloogiaõpingutest ja nö. "poiste maailmast" siis sellel sügisel andis elu mulle suurepärase võimaluse oma unistusi ja nägemust ka ellu viia. Ühtäkki olin saanud ma lisaks oma neljale võsukesele 50+ last... Väike maakool oma õhustikuga lummas mind. Kõik lapsed, eranditult!!! said minu jaoks nii armsateks, et raskused ja õpetajaoskuste puudumine ei olnud enam takistuseks... Muidugi ei puudunud ka minu tundidest "väikesed väänikud ja parajad patskaagid" aga... see ju käib kõik asja juurde!!!

Ja kui ma veerandi lõpus palusin kõigil õpilastel oma mõtted anonüümselt paberile panna, siis... kas nad ei julgenud või tõesti olen õigel teel, aga ei ühtki kurja kriitikat!!!

Ja kui ühele paberile oli kirjutatud vaid üksainus, kuid minu jaoks nii oluline lause:"Olen õppinud, et kunst on lahe!", sain aru, et olen tabanud nö "naelapea pihta".
Me ei saa nõuda annet aga kunsti nägema ja hindama saame õpetada!
Samuti saab õpetada põhitõdesid, sest kunstis kehtivad reeglid... need on ju õpitavad...
Ja tehnoloogia tunnis õpetavad poisid mind samapalju kui mina neid... ;)
(Pilt siis õpilaste tööde hindamiselt)
Muidugi olen olnud usin üliõpilane ka läinud aastal... st. et jäänud vaid 4 kohustuslikku ainet+ diplomitöö... ja kui uskuda horoskoopi siis äkki õnnestub sellel aastal ka esimene kraad kätte saada...

Õpetajate päev...

...ehk kuidas sai minust õpetaja...

Olen juba pikemat aega tahtnud siia midagi kirjutada aga kuidagi ei jõua... nii tegemisi täis on päevad, liigpalju muljeid, raske on leida aega ja sõnu et oma kiirukäärulist elu kirja panna...
Lõpuks olen leidnud iseenda, oma kutsumuse, oma unistuse...
Juba kuu aega seisan kolmel päeval nädalas tosina teismelise ees ja püüan neis tekitada... motivatsiooni... just nii ma kuskilt hiljaaegu lugesin... just see pidi õpetaja ülesanne olema... tekitada õpilastes huvi selle kireva-mõistmatu maailma vastu...
Aastaid tagasi "maadlesin" tütre käsitöö õpetajaga, tema kivinenud arusaamadega ja lubasin endale seda maailma muutma hakata... Sõprade ergutusel astusin ülikooli käsitööd ja kodundust õppima; huvi puidu ja metalli vastu viis mind läbi raskuste töö ja tehnoloogiaõpetuseni ning sellest sügisest olengi oma kodukoha kooli töö, tehnoloogia ja kunstiõpetuse ÕPETAJA...
Nii kummaline, kuidas elu on tasapisi vorminud nii, et kui ühel päeval keset muusikat ja surisevaid tööpinke poistele näpunäiteid jagasin... tajusin, et just see on see mida ma teha tahan...
Nagu oleks terve elu nende vahvate laste keskel olnud...
Kartus uue olukorra ees hakkab tasapisi taanduma. Esimesel nädalal olin küll väga läbi peale koolipäeva... mitu tundi rüblikuid kantseldada, teismelistele poistele korda ja reegleid kehtestada...
"Äh, tuleb mingi tädi ja hakkab kaagutama..."
Aga...
Mulle tundub, et oleme leidnud ühise keele...
Suur abi on toetavatest kolleegidest, ühe väikese kooli super!!! sisekliimast ja muidugi kohalikust kogukonnast! Nii mõnegi lapsevanemaga on kunagi koos koolis käidud, nii mõnigi on juba mitmendat põlve peretuttav jne...
AGA MA OLEN ÕNNELIK!!!

Üks pildimeenutus suvest: Kärdlas meestega saagimas...

Pidu...pidu...pidu...

Tore, äraütlemata tore oli...

Meeletu siblimine ehtekojas... rakkus jalad ja ülemõistuse turvarežiim... Tegin mitu tiiru ümber lauluväljaku tara enne kui oma käepaela kätte sain...
Aga muidu oli super... vaatamata pingelistele "tööpäevadele" oli uhke tunne meistritega kõrvu askeldada.
Pikk-pikk pai tublidele ja kannatlikele lastele, kes ei pidanud vaevaks tunnikese oma tinanublinaid oodata!!! (Nad olid vist nii väsinud... ;)
Ma pole ühegi ainepunkti pärast pidanud niipalju higistama ;)...
...aga nagu Taavi ütles: on see läbitud kursus kogu ülikooliaja
meeldejäävaim ja toredaim!!!
Ehtekoja avamine TV3 uudistes
Reporteris, kus ka mina olen kaadrisse jäänud ;) ...
Kui kellegi pildimasinasse on juhtunud kaadreid, kus ma ka pääle olen jäänud, oleksin ülimalt tänulik, ;)...
ja lõpuks laul mis kujunes justkui hümniks...

Tinavaluga peole

Jälle midagi uut ja huvitavat... Selliseid ja veel mitmesuguseid teisi vahvaid tinavidinaid lähme koolikaaslastega laulu-tantsupeole ehtekotta huvilistega meisterdama.
Õppejõu õpiprojekt tutvustab seda tehnikat pisut lähemalt!